GRAND THEFT AUTO : Vice city

TOTAL OVERDOSE A gunslinger tale in Mexico

Tegelikult oli Kristjanil õigus, kui ta arvas, et ilmselgelt polnud Total Overdose tegijatel niipalju ressursse, et teha väärikas kloon GTA-st. Iseenesest teema, mis kutid mängu tehes aretasid on minu arust väga okei - Mehhiko narkotraffic ja DEA agendid nende vastu aga teostus oli nagu ta oli. Nojah, autoraadiot ei olnud, linnarajoonide vahel sõites oli loading time jne. Muidu muusikat oli kl - Delinquet Habits ja Molotov hoolitsesid selle eest ja siis kui usinasti killisid ka taustaks hakkas mingi mõnus chilllatiinogroov mängima. Selle, et muss mängima hakkab hammustasin keskel läbi alles, muidu hoidsin ikka kuule ja special muuve kokku. Ja selle ma hammustasin nii läbi, et kui alguses tänu teemale oli huvitav mängida, siis keskel läks kahtlaselt tunne ära pealt aga õnneks ma leidsin Konsumist mingi tequila-õlle segujoogi "Calitos" ja siis kui seda kõrvale lonksata tõmbas mängu sisse tagasi. Ikka kohe märgatavalt tagasi, noh, ma lükkasin eazy peale ka raskuse :), aga miskipärast , kui ma lõpuosade tarbeks jälle Konsumit olin sunnitud külastama, enam seda kokteili polnud. Proovisin siis Coronaga, aga see polnud see õige kütus . Üllatavalt raskeks läks kah lõpus. Aga selles mõttes oli hea kogemus, et tegelikult ma pole GTA-si väga mänginud aga nüüd harjusin täitsa sellise mängusüsteemiga ära, et vist proovingi järgmisena Vice City-t.

                                     

COLD WINTER

Kolp, ainuke sõps siin Tartus, kes PS2 teemat valdab ammu rääkis sest B-klassi shooterist ja soovitas. Noh, ajakirja PSW essential 50nes on ka see mäng kogu aeg sees olnud ja lõpuks tsekkisn ka traileri üle - tundus, et proovida võib. Peale Splinter Celli väga hea väljajuhatus teemast - kerge spy-feeling oli sees ja suhteliselt iisi oli. Eriti head olid kõrgekvaliteedilised videovahepalad, mis väärisid kaanel olevat alla 18 ratingut. Vägivaldsed ja fuck- sõnu täis. Sniper rifle teema oli ka hõlbus ja mõnus. Mäng ise oli jaotatud sisuliselt kolme eri levelisse ( Hiina vanglast põgenemine, Egiptuse teema - relvaärikalt plaanide hankimine + siis sujuvalt edasi maa-alusesse tehasesse ja lõpuks mingi talvises õhkkonnas mägedes põhibaas ) A parasjagu pikk oli. Lõpus oli üks üllatav mu jaoks zhüsheetwist ja üllatas meeldivalt, et ei olnd mingit ülemõistuse bossi. Ei meeldi mulle need bossiteemad. Kokkuvõttes mu arust ka v.hea b-klassi first person game.

                                    

SPLINTER CELL Double agent

Noh, nüüd sai küll nalja. Ses mõttes, et Splinterid said just neljanda osa - Double agent pärast ette võetud. Ja kui ma nüüd vaatan, et esimest kolme osa mängisin midagi kaks kuud peaaegu , siis see neljas osa sai mul 4 päevaga läbi. Ei saanudki nagu aru kui juba kõik. Hale tüng, võib vist öelda. Pealegi, neljas osa jättis sellise haltuuramaigu, kui aus olla. Oli tuttav, teisest osast pärit rongiepisood, jälle üks episood laeva peal toimus jne. Midagi põrutavat uut ei olnud võrreldes eelmiste osadega. Sama teema ju, et vaja terroristide järgi hiilida ja lõpus terroristide A-pommid kahjutuks teha. No üks osa mulle meeldis atmosfääri poolest - kui venelaste talvebaasis pidi möllama. A lõpp jäi jälle lahtiseks ses mõttes, et ilmselgelt tuleb viies osa ka a tahaks väga loota, et viiendas osas Sam Fisher rohkem iseloomu kasvatab ja tooge huumor tagasi. Seekord oli väga huumorivaba. Ja üks asi seal lõpupoole jäi mulle selgusetuks, et mis osa Lambertil oli selles põhivalikus, mis Fisher tegema pidi?. Kokkuvõtteks võin öelda, et Pandora Tomorrow oli neist parim ja nüüd lõpuks pääseb sõprade nöökimisest, et ma Splinterit mängin nii isuga, pidada lausa Koudelka läbimängimise tasemele liginema. Isegi üks Soome meremees, kes eriti PS2 - ga kursis pole oli pead vangutanud, kui kuulis, et on üks Tartus , kes nii andunult mängib SC-i.

                                       

SPLINTER CELL Chaos theory

Kolmas osa algas pettumusega, millest ma üle ei saanudki - ei olnud enam sniper-zoomi, või vähemasti ma ei suutnud leida, kuidas see tööle läheb. Ja binokkel oli asendatud mingi EEV-süsteemiga - mis oli kräpp, sest vaatamisala kahanes ja polnud üldse fun. Tegelt algusevideo oli küll kõva ja pettis ilusti ära tuleb kõva mäng a ei midagi. Keskel paar missiooni tõmbasid sisse ( pilvelõhkujas penthouse osa näiteks) aga lõpus jälle kadus feeling ära ja punnisin lihtsalt lõpuni. Sisu oli seekord selline, et nabiti kinni üks matemaatik ja piinati tast ühed koodid välja ja siis Fisher jõudis lõpus Jaapanisse, mingi sõjaväebaasi mis asus vee all ning oligi sõda välditud. Noh, heameel on vähemasti selle üle, et saab neljanda osa kallale asuda, mis oligi põhjuseks, et kolm esimest läbi tegin. Paar asja siiski võib plusspoolele kanda - soundtrack - Amon Tobini oma ei olnud halb, üldse soundiosa on Splinteri sarjas väga hea olnud ja siis üks seik kui Fisher ühe venna kinni nabis siis too hakkas kildu rebima konkreetselt " Please don't kill me, I love USA, Mickey Mouse and McDonalds iz the best ( aksendiga vigises, nih) ja lõpuks hakkas veel "Bo-o-rn in the USA" laulma meeleheites. Siis ma natuke naersin.

                                  

SPLINTER CELL Pandora Tomorrow

Pandora läks juba veidi libedamalt. Eks nupud olid selged ja väike vilumus sees. Seekord Sam Fisher ajas üht Indoneesia pätti taga. Graafiliselt oli edasiminek - alguses oli kohe avatud külaalasi ja hiljem Indoneesia Dzunglis sai ringi joosta, ehkki mis me siin räägime - Solid Snake Eateri vastu ei saanud. Kuulus paljuräägitud rongiepisood jättis mulle lühikese ja lahja mulje, ei olnd see midagi hollywood-like action. Siis päris äge oli allvelaaeva osa, ehkki selle osa lõpus hakkas "#%¤¤¤! pihta. Mingi ma tassisin ühe laiba omaarust pimedasse nurka ja peale arvutis häkkimist oli kuulda mingit röögatust ja MISSION FAILED. No vähemalt 20 korda tegin igast variante ja siis lõpus avastasin milles kühvel. Ma nimelt asetasin selle body täpselt ukse ette, mida pimedas märgata ei olnd. Ja viimane osa lennujaamas Sethi ja terroristidega, kui vaja viirusepommikohvri käivitamist takistada, oli vist mu elu frustreerivaim pleikari kogemus. Siiski täitsagi okei oli PT , ma pean tunnistama.

                                   

SPLINTER CELL

Tegelt ma hakkasin seda mingi teise mängu kõrvale mängima, ei mäletagi kas Colossus vist oli. No mõtlesin, et võiks ju kahte mängu parraleelselt mängida. Ja Splinter Cell sp, et tegelt ma tahan mängida 4ndat osa a viisakas oleks eelnevad osad ka läbi teha. Mängu ma sain Kolba käest iseenesest, tal oli esimene, mis mul puudu, olemas. Ilge konspiratiivselt sain kusjuures. Tlfoni teel öeldi, et mäng pidi olema ühe teatud tüübi juures, nimesi ei nimetatud aga vihjeks anti, et kaubamärgi "Dickies"-e fänn. No kurat, kaks Dickiesi fänni on Tartus ju ja ma küsisin kohe kumma käes siis? ( Ja sain pärast õiendada, et Nuxiga pole mingit mõtet konspiratiivjuttu telefonis ajada. ) No jah. Igatahes, tõepoolest, annelinnas elava Dickiese fänni juures oli tõestiüks suur must kott, ääreni PS2 mänge täis ja sealt ma lõpuks diski kätte sain. Ebanormaalselt raske oli see mäng muuseas - raskeks teeb selle mängu AI , sest niikui sa vahele jääd hiilimisega on sinuga krõska ka. MISSION FAILED kiri tuli ette nii umbes tuhat korda, ma pakun :D. A no alguses oli huvitav , sest Gruusia president Nikoladze kätte satub 2 USA luurajat ja Gruusiasse saadetakse Sam Fisher - siuke salaagent/spioon. Atmosfäär oli seal Gruusias äge, valvurid käisid ja ümisesid rahvaviise ja pidi hellalt hiilima. Pärast olid missioonid CIA peakorteris ( siis hakkas see hiilimine mis lõppes sageli MISSION FAILED kirjaga kergelt koppa ette viskama ) ja lõpus hakati juba tuumakohvrit kahjutuks tegema Hiinas. A kuna ma juba mainisin, hiilima peab ülitäpselt muidu on krõska ja seetõttu ma mängisin mingi poolteist kuud vaikselt, savest saveni. A ära tegin. Öösiti tegelt päris hea ja samas saab aru, et Metal Gear Solid on ikka eriti kõva mäng. A ja kui tagasi tahtsin anda mängu, siis Kolp arvas, et ta anyway ei viitsi siukest hardcore hiilimist mängida ja ta kingib selle mulle päriseks :D. Kolp ju uuris vahepeal, et kas on selline "vägistamine" või on mingil määral mängufiilingut ka? Aus vastus kaldub vägistamise poole kusjuures. Kristjan, kes on ka üks kõvemaid mänguinimesi arvas ka , et miskipärast see Sam Fisher eriti ei istu talle ja kinkis jälle omakorda mulle teise ja kolmanda osa.

                                  

GEARS OF WAR

Hea ikka kui on vend. Vanasti me eriti ei suhelnud ja ma olin jumala kade teiste tüüpide peale kes oma vendadega igast pidudel koos käisid ja üldse. A nüüd on hoopis teine tera, noh, pidudel me just ei käi koos, ehkki ma olen saanud tlfonikõne, "et, davai, tule klubi Tallinn taharuumi praegu" . Hehee. A ma olin viksilt kodus siis hoopis. Ja ega meil on erinev muusikamaitse ja ega polegi vaja pidutseda niiväga. Hulka sefim on selline vend , kes oma XBOX360-nt laenab, et ma saaks rahus aasta parimat ja üldse parimat actionmängu ever mängida. Jipii. Vend ise muidu kasutab masinat NBA jaoks, onlines taob nagu ma olen aru saanud a see selleks. Igatahes niikui ma masina kätte sain, Gears of War plaat sisse läks ja väljaei võtnud seda plaati ennem, kui läbi sai. Mis siin ikka rääkida või arutada - tõesti, kõik need review-d igalpool 9 -10 palli on igati õigustatud. Ja piltki oli mu CRT-Sony peal okei - ehkki eelviimasel päeval ma ikka tarisin varustuse Lible juurde , kus siis tsekkisin üle oma silmaga mis imepilt siis HDTV võimaldab? Jah, võimaldab küll, igast väiksed detailid tulevad rohkem esile, niiet selle masina endale ostmine eeldab tõesti uut telekat. Näiteks seal GOW alguses üks droid hakkab ust keevitama siis see moment kui ta õhus hõljub ja keevitab - keevituskuumuselained õrnalt lainetavad, ägedalt. Seda mul ei olnud. A uut TV-d ma veel ostma ei hakka ja jutt jäi vennaga nii, et varsti saan jälle. Mõnus. Muidu mängu õhkkond meenutas natuke PS2 KILLZONE-i mulle. Aga karakterid olid mõnusamad, sellised musklipunnid aga nii sobiski. Väga hea põmmutamine! Lemmikkarakter oli Boomer - üks tulnukatest, kes karjus alati, enne kui tulistama hakkas - BOOM! Madala bassihäälega nivisi.

                                   

GOD OF WAR 2

Huvitav, et kui näiteks filmide puhul on tihtilugu 2 osa kehvem siis kuidagi mängude puhul on mu arust vastupidi. Mängude puhul võib isegi 12nes osa olla maksimaalne nagu ma olen kuulnud. Igatahes God Of War 2 on üks supermäng, ma pean tunnistama. Actionit on nii, et vähe pole ja lugu taga on ka selline suurem kui elu. Kohe kahju hakkab lausa, et just nüüd, kui PS2 võimalused on maksimumini välja võetud tuleb PS3 peale. Kurat ma ütlen. Igatahes, lolli momenti ei olnud selle mängu jooksul peaaegu üldse ja tõesti oli lust mängida ja huvitav. Kogu aeg oli äge. Ja mõned bossid olid väljanägemiselt ülilahedad - eriti mulle meeldis üks vana vastik elajas, kellel pidi käsi kruvide vahele sättima. ja Atlas meeldis ka, ta ei olnudki kusjuures eriti boss mu arust selline abistav tegelane hoopis. Nojah a ega lõpus läks täitsa pööraseks kui Gaia isiklikult Kronosele appi tuli. Nagu kirjutati ühes arvustuses - enam paremaks PS2 pilt minna ei saa. Punkt. Ja eriti hea meel on, et peale pildi oli ka sisu.

                                    

GOD OF WAR

Aasta parimate PS2 actionmängudega tutvumist jätkasin. Jaa - kui algul ma natuke kahtlesin, et kas Kreeka müütidel põhinev platvormmäng saab äge olla, siis nüüd ma ei kahtle absull. Eriti kui läbi teinuna saab valida optionitest "play all movies", siis seda storyt vaadates on ikka eriti võimas. GUN, westernimäng mis ma kiitsin, et küllalt vägivaldne, on selle kõrval poisike. Eriti mulle meeldis veealune maailm ja ujumine, ehkki seal oli mängu kõige kõige haigem koht, kui pidi dashima seal , no õpetusest ka lugesin, et mingi vend lihtsalt lasi sõbral ära teha selle ja gamefaq foorumis üks lubas lennukipiletid edasi-tagasi ükskõik kust maailmanurgast välja teha sellele, kes tolle koha ära teeb talle. Tegelt kui nipi kätte saab, on võimalik. Aga mitu päeva ikka ühe koha peal, mingi R1 vajutuse ajastamise peal vaeva näha on äärmiselt frustreeriv. A mida edasi, seda vihasemaks mäng läks ja kolmveerandi peal tuli uudis, et God Of War 2 ka väljas on. Eriti hea ajastus!!!