TOTAL OVERDOSE A gunslinger tale in Mexico

Tegelikult oli Kristjanil õigus, kui ta arvas, et ilmselgelt polnud Total Overdose tegijatel niipalju ressursse, et teha väärikas kloon GTA-st. Iseenesest teema, mis kutid mängu tehes aretasid on minu arust väga okei - Mehhiko narkotraffic ja DEA agendid nende vastu aga teostus oli nagu ta oli. Nojah, autoraadiot ei olnud, linnarajoonide vahel sõites oli loading time jne. Muidu muusikat oli kl - Delinquet Habits ja Molotov hoolitsesid selle eest ja siis kui usinasti killisid ka taustaks hakkas mingi mõnus chilllatiinogroov mängima. Selle, et muss mängima hakkab hammustasin keskel läbi alles, muidu hoidsin ikka kuule ja special muuve kokku. Ja selle ma hammustasin nii läbi, et kui alguses tänu teemale oli huvitav mängida, siis keskel läks kahtlaselt tunne ära pealt aga õnneks ma leidsin Konsumist mingi tequila-õlle segujoogi "Calitos" ja siis kui seda kõrvale lonksata tõmbas mängu sisse tagasi. Ikka kohe märgatavalt tagasi, noh, ma lükkasin eazy peale ka raskuse :), aga miskipärast , kui ma lõpuosade tarbeks jälle Konsumit olin sunnitud külastama, enam seda kokteili polnud. Proovisin siis Coronaga, aga see polnud see õige kütus . Üllatavalt raskeks läks kah lõpus. Aga selles mõttes oli hea kogemus, et tegelikult ma pole GTA-si väga mänginud aga nüüd harjusin täitsa sellise mängusüsteemiga ära, et vist proovingi järgmisena Vice City-t.

                                     

COLD WINTER

Kolp, ainuke sõps siin Tartus, kes PS2 teemat valdab ammu rääkis sest B-klassi shooterist ja soovitas. Noh, ajakirja PSW essential 50nes on ka see mäng kogu aeg sees olnud ja lõpuks tsekkisn ka traileri üle - tundus, et proovida võib. Peale Splinter Celli väga hea väljajuhatus teemast - kerge spy-feeling oli sees ja suhteliselt iisi oli. Eriti head olid kõrgekvaliteedilised videovahepalad, mis väärisid kaanel olevat alla 18 ratingut. Vägivaldsed ja fuck- sõnu täis. Sniper rifle teema oli ka hõlbus ja mõnus. Mäng ise oli jaotatud sisuliselt kolme eri levelisse ( Hiina vanglast põgenemine, Egiptuse teema - relvaärikalt plaanide hankimine + siis sujuvalt edasi maa-alusesse tehasesse ja lõpuks mingi talvises õhkkonnas mägedes põhibaas ) A parasjagu pikk oli. Lõpus oli üks üllatav mu jaoks zhüsheetwist ja üllatas meeldivalt, et ei olnd mingit ülemõistuse bossi. Ei meeldi mulle need bossiteemad. Kokkuvõttes mu arust ka v.hea b-klassi first person game.

                                    

SPLINTER CELL Double agent

Noh, nüüd sai küll nalja. Ses mõttes, et Splinterid said just neljanda osa - Double agent pärast ette võetud. Ja kui ma nüüd vaatan, et esimest kolme osa mängisin midagi kaks kuud peaaegu , siis see neljas osa sai mul 4 päevaga läbi. Ei saanudki nagu aru kui juba kõik. Hale tüng, võib vist öelda. Pealegi, neljas osa jättis sellise haltuuramaigu, kui aus olla. Oli tuttav, teisest osast pärit rongiepisood, jälle üks episood laeva peal toimus jne. Midagi põrutavat uut ei olnud võrreldes eelmiste osadega. Sama teema ju, et vaja terroristide järgi hiilida ja lõpus terroristide A-pommid kahjutuks teha. No üks osa mulle meeldis atmosfääri poolest - kui venelaste talvebaasis pidi möllama. A lõpp jäi jälle lahtiseks ses mõttes, et ilmselgelt tuleb viies osa ka a tahaks väga loota, et viiendas osas Sam Fisher rohkem iseloomu kasvatab ja tooge huumor tagasi. Seekord oli väga huumorivaba. Ja üks asi seal lõpupoole jäi mulle selgusetuks, et mis osa Lambertil oli selles põhivalikus, mis Fisher tegema pidi?. Kokkuvõtteks võin öelda, et Pandora Tomorrow oli neist parim ja nüüd lõpuks pääseb sõprade nöökimisest, et ma Splinterit mängin nii isuga, pidada lausa Koudelka läbimängimise tasemele liginema. Isegi üks Soome meremees, kes eriti PS2 - ga kursis pole oli pead vangutanud, kui kuulis, et on üks Tartus , kes nii andunult mängib SC-i.