Kolmas osa algas pettumusega, millest ma üle ei saanudki - ei olnud enam sniper-zoomi, või vähemasti ma ei suutnud leida, kuidas see tööle läheb. Ja binokkel oli asendatud mingi EEV-süsteemiga - mis oli kräpp, sest vaatamisala kahanes ja polnud üldse fun. Tegelt algusevideo oli küll kõva ja pettis ilusti ära tuleb kõva mäng a ei midagi. Keskel paar missiooni tõmbasid sisse ( pilvelõhkujas penthouse osa näiteks) aga lõpus jälle kadus feeling ära ja punnisin lihtsalt lõpuni. Sisu oli seekord selline, et nabiti kinni üks matemaatik ja piinati tast ühed koodid välja ja siis Fisher jõudis lõpus Jaapanisse, mingi sõjaväebaasi mis asus vee all ning oligi sõda välditud. Noh, heameel on vähemasti selle üle, et saab neljanda osa kallale asuda, mis oligi põhjuseks, et kolm esimest läbi tegin. Paar asja siiski võib plusspoolele kanda - soundtrack - Amon Tobini oma ei olnud halb, üldse soundiosa on Splinteri sarjas väga hea olnud ja siis üks seik kui Fisher ühe venna kinni nabis siis too hakkas kildu rebima konkreetselt " Please don't kill me, I love USA, Mickey Mouse and McDonalds iz the best ( aksendiga vigises, nih) ja lõpuks hakkas veel "Bo-o-rn in the USA" laulma meeleheites. Siis ma natuke naersin.
No comments:
Post a Comment