SPLINTER CELL

Tegelt ma hakkasin seda mingi teise mängu kõrvale mängima, ei mäletagi kas Colossus vist oli. No mõtlesin, et võiks ju kahte mängu parraleelselt mängida. Ja Splinter Cell sp, et tegelt ma tahan mängida 4ndat osa a viisakas oleks eelnevad osad ka läbi teha. Mängu ma sain Kolba käest iseenesest, tal oli esimene, mis mul puudu, olemas. Ilge konspiratiivselt sain kusjuures. Tlfoni teel öeldi, et mäng pidi olema ühe teatud tüübi juures, nimesi ei nimetatud aga vihjeks anti, et kaubamärgi "Dickies"-e fänn. No kurat, kaks Dickiesi fänni on Tartus ju ja ma küsisin kohe kumma käes siis? ( Ja sain pärast õiendada, et Nuxiga pole mingit mõtet konspiratiivjuttu telefonis ajada. ) No jah. Igatahes, tõepoolest, annelinnas elava Dickiese fänni juures oli tõestiüks suur must kott, ääreni PS2 mänge täis ja sealt ma lõpuks diski kätte sain. Ebanormaalselt raske oli see mäng muuseas - raskeks teeb selle mängu AI , sest niikui sa vahele jääd hiilimisega on sinuga krõska ka. MISSION FAILED kiri tuli ette nii umbes tuhat korda, ma pakun :D. A no alguses oli huvitav , sest Gruusia president Nikoladze kätte satub 2 USA luurajat ja Gruusiasse saadetakse Sam Fisher - siuke salaagent/spioon. Atmosfäär oli seal Gruusias äge, valvurid käisid ja ümisesid rahvaviise ja pidi hellalt hiilima. Pärast olid missioonid CIA peakorteris ( siis hakkas see hiilimine mis lõppes sageli MISSION FAILED kirjaga kergelt koppa ette viskama ) ja lõpus hakati juba tuumakohvrit kahjutuks tegema Hiinas. A kuna ma juba mainisin, hiilima peab ülitäpselt muidu on krõska ja seetõttu ma mängisin mingi poolteist kuud vaikselt, savest saveni. A ära tegin. Öösiti tegelt päris hea ja samas saab aru, et Metal Gear Solid on ikka eriti kõva mäng. A ja kui tagasi tahtsin anda mängu, siis Kolp arvas, et ta anyway ei viitsi siukest hardcore hiilimist mängida ja ta kingib selle mulle päriseks :D. Kolp ju uuris vahepeal, et kas on selline "vägistamine" või on mingil määral mängufiilingut ka? Aus vastus kaldub vägistamise poole kusjuures. Kristjan, kes on ka üks kõvemaid mänguinimesi arvas ka , et miskipärast see Sam Fisher eriti ei istu talle ja kinkis jälle omakorda mulle teise ja kolmanda osa.

                                  

GEARS OF WAR

Hea ikka kui on vend. Vanasti me eriti ei suhelnud ja ma olin jumala kade teiste tüüpide peale kes oma vendadega igast pidudel koos käisid ja üldse. A nüüd on hoopis teine tera, noh, pidudel me just ei käi koos, ehkki ma olen saanud tlfonikõne, "et, davai, tule klubi Tallinn taharuumi praegu" . Hehee. A ma olin viksilt kodus siis hoopis. Ja ega meil on erinev muusikamaitse ja ega polegi vaja pidutseda niiväga. Hulka sefim on selline vend , kes oma XBOX360-nt laenab, et ma saaks rahus aasta parimat ja üldse parimat actionmängu ever mängida. Jipii. Vend ise muidu kasutab masinat NBA jaoks, onlines taob nagu ma olen aru saanud a see selleks. Igatahes niikui ma masina kätte sain, Gears of War plaat sisse läks ja väljaei võtnud seda plaati ennem, kui läbi sai. Mis siin ikka rääkida või arutada - tõesti, kõik need review-d igalpool 9 -10 palli on igati õigustatud. Ja piltki oli mu CRT-Sony peal okei - ehkki eelviimasel päeval ma ikka tarisin varustuse Lible juurde , kus siis tsekkisin üle oma silmaga mis imepilt siis HDTV võimaldab? Jah, võimaldab küll, igast väiksed detailid tulevad rohkem esile, niiet selle masina endale ostmine eeldab tõesti uut telekat. Näiteks seal GOW alguses üks droid hakkab ust keevitama siis see moment kui ta õhus hõljub ja keevitab - keevituskuumuselained õrnalt lainetavad, ägedalt. Seda mul ei olnud. A uut TV-d ma veel ostma ei hakka ja jutt jäi vennaga nii, et varsti saan jälle. Mõnus. Muidu mängu õhkkond meenutas natuke PS2 KILLZONE-i mulle. Aga karakterid olid mõnusamad, sellised musklipunnid aga nii sobiski. Väga hea põmmutamine! Lemmikkarakter oli Boomer - üks tulnukatest, kes karjus alati, enne kui tulistama hakkas - BOOM! Madala bassihäälega nivisi.