GRAND THEFT AUTO : Vice city

TOTAL OVERDOSE A gunslinger tale in Mexico

Tegelikult oli Kristjanil õigus, kui ta arvas, et ilmselgelt polnud Total Overdose tegijatel niipalju ressursse, et teha väärikas kloon GTA-st. Iseenesest teema, mis kutid mängu tehes aretasid on minu arust väga okei - Mehhiko narkotraffic ja DEA agendid nende vastu aga teostus oli nagu ta oli. Nojah, autoraadiot ei olnud, linnarajoonide vahel sõites oli loading time jne. Muidu muusikat oli kl - Delinquet Habits ja Molotov hoolitsesid selle eest ja siis kui usinasti killisid ka taustaks hakkas mingi mõnus chilllatiinogroov mängima. Selle, et muss mängima hakkab hammustasin keskel läbi alles, muidu hoidsin ikka kuule ja special muuve kokku. Ja selle ma hammustasin nii läbi, et kui alguses tänu teemale oli huvitav mängida, siis keskel läks kahtlaselt tunne ära pealt aga õnneks ma leidsin Konsumist mingi tequila-õlle segujoogi "Calitos" ja siis kui seda kõrvale lonksata tõmbas mängu sisse tagasi. Ikka kohe märgatavalt tagasi, noh, ma lükkasin eazy peale ka raskuse :), aga miskipärast , kui ma lõpuosade tarbeks jälle Konsumit olin sunnitud külastama, enam seda kokteili polnud. Proovisin siis Coronaga, aga see polnud see õige kütus . Üllatavalt raskeks läks kah lõpus. Aga selles mõttes oli hea kogemus, et tegelikult ma pole GTA-si väga mänginud aga nüüd harjusin täitsa sellise mängusüsteemiga ära, et vist proovingi järgmisena Vice City-t.

COLD WINTER

Kolp, ainuke sõps siin Tartus, kes PS2 teemat valdab ammu rääkis sest B-klassi shooterist ja soovitas. Noh, ajakirja PSW essential 50nes on ka see mäng kogu aeg sees olnud ja lõpuks tsekkisn ka traileri üle - tundus, et proovida võib. Peale Splinter Celli väga hea väljajuhatus teemast - kerge spy-feeling oli sees ja suhteliselt iisi oli. Eriti head olid kõrgekvaliteedilised videovahepalad, mis väärisid kaanel olevat alla 18 ratingut. Vägivaldsed ja fuck- sõnu täis. Sniper rifle teema oli ka hõlbus ja mõnus. Mäng ise oli jaotatud sisuliselt kolme eri levelisse ( Hiina vanglast põgenemine, Egiptuse teema - relvaärikalt plaanide hankimine + siis sujuvalt edasi maa-alusesse tehasesse ja lõpuks mingi talvises õhkkonnas mägedes põhibaas ) A parasjagu pikk oli. Lõpus oli üks üllatav mu jaoks zhüsheetwist ja üllatas meeldivalt, et ei olnd mingit ülemõistuse bossi. Ei meeldi mulle need bossiteemad. Kokkuvõttes mu arust ka v.hea b-klassi first person game.

SPLINTER CELL Double agent

Noh, nüüd sai küll nalja. Ses mõttes, et Splinterid said just neljanda osa - Double agent pärast ette võetud. Ja kui ma nüüd vaatan, et esimest kolme osa mängisin midagi kaks kuud peaaegu , siis see neljas osa sai mul 4 päevaga läbi. Ei saanudki nagu aru kui juba kõik. Hale tüng, võib vist öelda. Pealegi, neljas osa jättis sellise haltuuramaigu, kui aus olla. Oli tuttav, teisest osast pärit rongiepisood, jälle üks episood laeva peal toimus jne. Midagi põrutavat uut ei olnud võrreldes eelmiste osadega. Sama teema ju, et vaja terroristide järgi hiilida ja lõpus terroristide A-pommid kahjutuks teha. No üks osa mulle meeldis atmosfääri poolest - kui venelaste talvebaasis pidi möllama. A lõpp jäi jälle lahtiseks ses mõttes, et ilmselgelt tuleb viies osa ka a tahaks väga loota, et viiendas osas Sam Fisher rohkem iseloomu kasvatab ja tooge huumor tagasi. Seekord oli väga huumorivaba. Ja üks asi seal lõpupoole jäi mulle selgusetuks, et mis osa Lambertil oli selles põhivalikus, mis Fisher tegema pidi?. Kokkuvõtteks võin öelda, et Pandora Tomorrow oli neist parim ja nüüd lõpuks pääseb sõprade nöökimisest, et ma Splinterit mängin nii isuga, pidada lausa Koudelka läbimängimise tasemele liginema. Isegi üks Soome meremees, kes eriti PS2 - ga kursis pole oli pead vangutanud, kui kuulis, et on üks Tartus , kes nii andunult mängib SC-i.

SPLINTER CELL Chaos theory

Kolmas osa algas pettumusega, millest ma üle ei saanudki - ei olnud enam sniper-zoomi, või vähemasti ma ei suutnud leida, kuidas see tööle läheb. Ja binokkel oli asendatud mingi EEV-süsteemiga - mis oli kräpp, sest vaatamisala kahanes ja polnud üldse fun. Tegelt algusevideo oli küll kõva ja pettis ilusti ära tuleb kõva mäng a ei midagi. Keskel paar missiooni tõmbasid sisse ( pilvelõhkujas penthouse osa näiteks) aga lõpus jälle kadus feeling ära ja punnisin lihtsalt lõpuni. Sisu oli seekord selline, et nabiti kinni üks matemaatik ja piinati tast ühed koodid välja ja siis Fisher jõudis lõpus Jaapanisse, mingi sõjaväebaasi mis asus vee all ning oligi sõda välditud. Noh, heameel on vähemasti selle üle, et saab neljanda osa kallale asuda, mis oligi põhjuseks, et kolm esimest läbi tegin. Paar asja siiski võib plusspoolele kanda - soundtrack - Amon Tobini oma ei olnud halb, üldse soundiosa on Splinteri sarjas väga hea olnud ja siis üks seik kui Fisher ühe venna kinni nabis siis too hakkas kildu rebima konkreetselt " Please don't kill me, I love USA, Mickey Mouse and McDonalds iz the best ( aksendiga vigises, nih) ja lõpuks hakkas veel "Bo-o-rn in the USA" laulma meeleheites. Siis ma natuke naersin.

SPLINTER CELL Pandora Tomorrow

Pandora läks juba veidi libedamalt. Eks nupud olid selged ja väike vilumus sees. Seekord Sam Fisher ajas üht Indoneesia pätti taga. Graafiliselt oli edasiminek - alguses oli kohe avatud külaalasi ja hiljem Indoneesia Dzunglis sai ringi joosta, ehkki mis me siin räägime - Solid Snake Eateri vastu ei saanud. Kuulus paljuräägitud rongiepisood jättis mulle lühikese ja lahja mulje, ei olnd see midagi hollywood-like action. Siis päris äge oli allvelaaeva osa, ehkki selle osa lõpus hakkas "#%¤¤¤! pihta. Mingi ma tassisin ühe laiba omaarust pimedasse nurka ja peale arvutis häkkimist oli kuulda mingit röögatust ja MISSION FAILED. No vähemalt 20 korda tegin igast variante ja siis lõpus avastasin milles kühvel. Ma nimelt asetasin selle body täpselt ukse ette, mida pimedas märgata ei olnd. Ja viimane osa lennujaamas Sethi ja terroristidega, kui vaja viirusepommikohvri käivitamist takistada, oli vist mu elu frustreerivaim pleikari kogemus. Siiski täitsagi okei oli PT , ma pean tunnistama.

SPLINTER CELL

Tegelt ma hakkasin seda mingi teise mängu kõrvale mängima, ei mäletagi kas Colossus vist oli. No mõtlesin, et võiks ju kahte mängu parraleelselt mängida. Ja Splinter Cell sp, et tegelt ma tahan mängida 4ndat osa a viisakas oleks eelnevad osad ka läbi teha. Mängu ma sain Kolba käest iseenesest, tal oli esimene, mis mul puudu, olemas. Ilge konspiratiivselt sain kusjuures. Tlfoni teel öeldi, et mäng pidi olema ühe teatud tüübi juures, nimesi ei nimetatud aga vihjeks anti, et kaubamärgi "Dickies"-e fänn. No kurat, kaks Dickiesi fänni on Tartus ju ja ma küsisin kohe kumma käes siis? ( Ja sain pärast õiendada, et Nuxiga pole mingit mõtet konspiratiivjuttu telefonis ajada. ) No jah. Igatahes, tõepoolest, annelinnas elava Dickiese fänni juures oli tõestiüks suur must kott, ääreni PS2 mänge täis ja sealt ma lõpuks diski kätte sain. Ebanormaalselt raske oli see mäng muuseas - raskeks teeb selle mängu AI , sest niikui sa vahele jääd hiilimisega on sinuga krõska ka. MISSION FAILED kiri tuli ette nii umbes tuhat korda, ma pakun :D. A no alguses oli huvitav , sest Gruusia president Nikoladze kätte satub 2 USA luurajat ja Gruusiasse saadetakse Sam Fisher - siuke salaagent/spioon. Atmosfäär oli seal Gruusias äge, valvurid käisid ja ümisesid rahvaviise ja pidi hellalt hiilima. Pärast olid missioonid CIA peakorteris ( siis hakkas see hiilimine mis lõppes sageli MISSION FAILED kirjaga kergelt koppa ette viskama ) ja lõpus hakati juba tuumakohvrit kahjutuks tegema Hiinas. A kuna ma juba mainisin, hiilima peab ülitäpselt muidu on krõska ja seetõttu ma mängisin mingi poolteist kuud vaikselt, savest saveni. A ära tegin. Öösiti tegelt päris hea ja samas saab aru, et Metal Gear Solid on ikka eriti kõva mäng. A ja kui tagasi tahtsin anda mängu, siis Kolp arvas, et ta anyway ei viitsi siukest hardcore hiilimist mängida ja ta kingib selle mulle päriseks :D. Kolp ju uuris vahepeal, et kas on selline "vägistamine" või on mingil määral mängufiilingut ka? Aus vastus kaldub vägistamise poole kusjuures. Kristjan, kes on ka üks kõvemaid mänguinimesi arvas ka , et miskipärast see Sam Fisher eriti ei istu talle ja kinkis jälle omakorda mulle teise ja kolmanda osa.