Thursday, April 26, 2007

SPLINTER CELL


Tegelt ma hakkasin seda mingi teise mängu kõrvale mängima, ei mäletagi kas Colossus vist oli. No mõtlesin, et võiks ju kahte mängu parraleelselt mängida. Ja Splinter Cell sp, et tegelt ma tahan mängida 4ndat osa a viisakas oleks eelnevad osad ka läbi teha. Mängu ma sain Kolba käest iseenesest, tal oli esimene, mis mul puudu, olemas. Ilge konspiratiivselt sain kusjuures. Tlfoni teel öeldi, et mäng pidi olema ühe teatud tüübi juures, nimesi ei nimetatud aga vihjeks anti, et kaubamärgi "Dickies"-e fänn. No kurat, kaks Dickiesi fänni on Tartus ju ja ma küsisin kohe kumma käes siis? ( Ja sain pärast õiendada, et Nuxiga pole mingit mõtet konspiratiivjuttu telefonis ajada. ) No jah. Igatahes, tõepoolest, annelinnas elava Dickiese fänni juures oli tõestiüks suur must kott, ääreni PS2 mänge täis ja sealt ma lõpuks diski kätte sain. Ebanormaalselt raske oli see mäng muuseas - raskeks teeb selle mängu AI , sest niikui sa vahele jääd hiilimisega on sinuga krõska ka. MISSION FAILED kiri tuli ette nii umbes tuhat korda, ma pakun :D. A no alguses oli huvitav , sest Gruusia president Nikoladze kätte satub 2 USA luurajat ja Gruusiasse saadetakse Sam Fisher - siuke salaagent/spioon. Atmosfäär oli seal Gruusias äge, valvurid käisid ja ümisesid rahvaviise ja pidi hellalt hiilima. Pärast olid missioonid CIA peakorteris ( siis hakkas see hiilimine mis lõppes sageli MISSION FAILED kirjaga kergelt koppa ette viskama ) ja lõpus hakati juba tuumakohvrit kahjutuks tegema Hiinas. A kuna ma juba mainisin, hiilima peab ülitäpselt muidu on krõska ja seetõttu ma mängisin mingi poolteist kuud vaikselt, savest saveni. A ära tegin. Öösiti tegelt päris hea ja samas saab aru, et Metal Gear Solid on ikka eriti kõva mäng. A ja kui tagasi tahtsin anda mängu, siis Kolp arvas, et ta anyway ei viitsi siukest hardcore hiilimist mängida ja ta kingib selle mulle päriseks :D. Kolp ju uuris vahepeal, et kas on selline "vägistamine" või on mingil määral mängufiilingut ka? Aus vastus kaldub vägistamise poole kusjuures. Kristjan, kes on ka üks kõvemaid mänguinimesi arvas ka , et miskipärast see Sam Fisher eriti ei istu talle ja kinkis jälle omakorda mulle teise ja kolmanda osa.

                                  

2 comments:

opstops said...

Mulle meeldivad rohkem mulletitega salaagendid. Sam Fisher oli niuke tavaline CIA spook - ei mingit karismat.

Elektriarve said...

Minu lemmik on No One Lives Forever (The Operative). Kate Archerist khuulimat agenti pole olemas.