Noh, nüüd sai küll nalja. Ses mõttes, et Splinterid said just neljanda osa - Double agent pärast ette võetud. Ja kui ma nüüd vaatan, et esimest kolme osa mängisin midagi kaks kuud peaaegu , siis see neljas osa sai mul 4 päevaga läbi. Ei saanudki nagu aru kui juba kõik. Hale tüng, võib vist öelda. Pealegi, neljas osa jättis sellise haltuuramaigu, kui aus olla. Oli tuttav, teisest osast pärit rongiepisood, jälle üks episood laeva peal toimus jne. Midagi põrutavat uut ei olnud võrreldes eelmiste osadega. Sama teema ju, et vaja terroristide järgi hiilida ja lõpus terroristide A-pommid kahjutuks teha. No üks osa mulle meeldis atmosfääri poolest - kui venelaste talvebaasis pidi möllama. A lõpp jäi jälle lahtiseks ses mõttes, et ilmselgelt tuleb viies osa ka a tahaks väga loota, et viiendas osas Sam Fisher rohkem iseloomu kasvatab ja tooge huumor tagasi. Seekord oli väga huumorivaba. Ja üks asi seal lõpupoole jäi mulle selgusetuks, et mis osa Lambertil oli selles põhivalikus, mis Fisher tegema pidi?. Kokkuvõtteks võin öelda, et Pandora Tomorrow oli neist parim ja nüüd lõpuks pääseb sõprade nöökimisest, et ma Splinterit mängin nii isuga, pidada lausa Koudelka läbimängimise tasemele liginema. Isegi üks Soome meremees, kes eriti PS2 - ga kursis pole oli pead vangutanud, kui kuulis, et on üks Tartus , kes nii andunult mängib SC-i.
2 comments:
Selle aasta käkkmänguri tiitli saad auga endale :)
Cackman 2
Post a Comment